Moodsa aja lambad on valdavalt lihalambad. Ja neid erinevaid lihalamba tõuge on palju. Ka meil Eestimaal. Siiski on mõned olulised erinevused loomade tootlikuses, söödavajaduses ning pidamise lihtsuses. Tudeerisime pikalt enne kui oma valiku tegime. Käisime vaatamas-uurimas nii kodumaal kui kaugemal ning lõpuks sai valitud lleyni lammas.
Miks just lleyn? Sellepärast, et see tõug vastas kriteeriumitele, mille olime enesele otsinguks püstitanud:
- Keskmise kehasuurusega lihalammas.
- väga suur lammas on keeruline käidelda, väike aga annab toodanguks väiksemaid rümpasid. 65-85 kg rahulikud uted on lihtsad majandada, enamasti saab ka perenaine üksi utega hakkama, ei ole vaja kogu küla kokku kutsuda looma seljatamiseks.
- Lihtne pidada, sobilik ka mahemajapidamisse, pärandkoosluste hooldamiseks ja puhtalt rohusööda põhisesse majandusse.
- Lammas on ikka olnud kehvemate maade rohu väärindaja. Täna peetakse väga palju lambaid mahemajapidamistes ning pärandniitude hooldajana. Lammas, kellele ei anta juurde jõusööta ega teravilja ning peab söönuks saama vaid pärandniitude kaunist ning mitmekesisest (ent tihti toitainevaesemast) söödast peab olema tugev ning hea söödaväärindaja.
- Välimuselt tutavlik, valgepealine tõug, et kokkuostjad (harjunud tekseliga) sellest ära ei ehmataks.
- Valdav osa meie lambaturust on Kesk-Euroopa kokkuostjate teha ja need kokkuostjad tahavad saada endale tuttavat lammast. Lleyni lammas on pretensioonitu musta nina ja valge villaga lammas. Kenasti söödetud lleyni tall on lambaostjatelt saanud ikka hea hinnangu ning hinna.
- Väga heade emaomadustega, ise poegimisega hakkama saavad lambad!
- Kõige keerulisem aeg lambapidajale on reeglina lammaste poegimisaeg. See on ka aeg kuhu kulub kõige rohkem tööjõudu ning kus on mida võita-kaotada. Kui paljudel intensiivtõugudel on poegimised rasked ja vajavad tihti loomapidaja sekkumist, siis lleyni lammast on aretatud just selles suunas, et ta saaks ise hakkama. Poegiks kenad kaksikud, lakuks need puhtaks ja suunaks udara juurde sööma. Nii see ju peabki käima.
- Viljakus ligilähedane kahele so kaks talle ute kohta aastas.
- Põhikarja uttede tootlikuse kõige lihtsam mõõdupuu on see kui palju ühe poegiva ute kohta toodangut tuleb. Ületalve peetav utt on kulu, suvel rohupeal sirguvad talled aga tulu. Ilma lisasöödata, vähese sekkumise sooviga lambaid pidades on iseaaliks kaks talle: a) tuhev utt suudab need enamasti nelja-kuue kuuga suureks kasvatada; b) kaksiktalled on enamasti veel piisavalt suured ja krapsakad, et kohe toimetama asuda ning c) (vast kõige olulisem) lambal on enamasti kaks nisa so utt saab korraga toita kahte talle. Lleyni uttede kari saab hea ninaesise korral keskmiselt 1.8 - 2.1 talle ute kohta. Tugevad ja tragid kaksiktalled on meie rõõm.
- Väga tugev aretusbaas Euroopas. Lleyni on väga tugev aretusorganisatsioon Suurbritanias ja Iirimaal.
- See on väga oluline sest on võimalik oma aretust pidevalt parendada uute tõuliinidega parimate aretajate karjadest. Ja vaid nii saab edasi minna - peame tooma pidevalt uusi ja paremaid tõuliine, et meie karjad saaksid veelgi paremaks, tugevamaks ja tootlikumaks.
- Aretuse kaasaegsus ja uuenduslikus.
- Paljudes valdkondades on lleyni aretajad eesrinnas. Väga innovatiivne ja pidevas arengus aretajate seltskond on viinud lleyni lambatõu Suurbritania üheks kõige populaarsemaks tootmislamba tõuks. Lammaste aretuses jälgitakse ja mõõdetakse lisaks traditsioonilisele tallede juurdekasvule ja viljakusele ka paljusid teisi väärtusi. Väga palju pannakse rõhku heade emaomaduste säilitamisele/parendamisele. Aga juba aastaid ka lammaste võimele seista vastu siseparasiitidele, madalale metaani emissioonile ning erinevate geneetiliste markerite uuringud võimaldamaks valikute tegemise täpsust.
Lisa kommentaar