Lleyni lammas näitab eeskuju

Selle aasta poegimisaeg on läbi saanud ja talled rõõmsalt ringi kepslemas. Sellel aastal oli nii, et meriinod ja ristandid poegisid varem ning kevadisse poegimisse jäid ainult lleyni lambad. Nii ongi kergem tõupõhist kokkuvõtet teha.

Ja kokkuvõte on iseenesest lihtne: "5+".
Kunagi peeti Hallimäe talus maalambaid peamiselt villa saamise eesmärgil. Siis tõime Eestisse meriinod, et saada veel palju paremat villa. Meriinod ja maalambad ning nende ristandid olid toredad ning andsid käsitööks head villa. Siiski saime lõpuks valmis suurema lauda ja otsustasime, et vajame aretuseks midagi "kommertslikumat". Lammast, kes kannaks endas väärtusi, millest Eesti lambakasvatuses vajaka on jäänud. Vaadates kodumaist lambamajandust oli kohe selge, et suures lihakeha kasvatamise tuhinas on suuresti kõrvale jäänud looma loomulikud emaomadused. Ja ka meie enda nägemus lambakasvatusest oli kõike muud kui pidev sekkumine läbi poegimisabi ja lutitamise. Nii me jõudsime lleyni lambatõu juurde. Aretatud just emaomadusi silmas pidades, siiski mitte mõni metslammas vaid tootlik lihakasvataja. Korralik kasukas tagab vastupidavuse keerulises kliimas, viljakus tagab majandusliku mõttekuse ning vähenõudlikus sobivuse pärandniitudele ja mahetaludesse. Julgust lisas veelgi see, et inglismaal on lleyni tõug just on heade emaomaduste tõttu kujunenud kõige populaarsemaks tootmistõuks - lihtne ja tootlik. Ja Inglismaa lleyni aretajate liit paistis silma innovaatiliste lähenemiste poolest - uuritakse loomade viljakust mõjutavat geneetikat, aretuses pööratakse suurt tähelemanu ka loomade vastupanuvõimele siseparasiitide vastu ning peamiseks peetakse just loomade enesega hakkama saamist (head emaomadused+pikk tootlik iga). Mõeldud, tutvutud ja viimaks ka tehtud - 2014 aastal tõime endale tõupuhtad lleyni uted ja jäärad.
Iga algus on raske. Loomadele ei ole keskkonna vahetus kerge - esimene karja idu ei võtnud kohe vedu. Ka aretuse mõttes ei olnud algus lihtne - mida sa ikka valid kui loomi niigi vähe! Õnneks oli kohe alguses lambakasvatajate huvi uue tõu vastu suur ning tõuloomde müük aitas teha vajalikke investeeringuid täiendavate tõulomade importimiseks. Pisitasa kari kasvas ja asjad hakkasid paika loksuma. 

Sellel aastal oli siis puhtatõulistel lleyni lammastel Eestis 9. poegimisperiood. Ja loomapidajana/aretajana on põhjust küllaga tehtud tööga rahul olla! Peamiselt kaksikud, vähem kolmikuid (kahe nisaga lambale on kolm talle pigemini nuhtluseks kui rõõmuks), terved ja ühtlases kaalus talled. Pegimisabisid sai kokku 1 (vales asendis esmapoegija kolmiktall) ning lutitallesid/erihoolt vajavaid tallesid 0. Tallede suremus jäi alla 2%.

Ja erilist rõõmu teeb see, et kõike seda sai lihtsalt nautida - me ei tee poegimisaegseid valvekordi ega eralda sündinud tallesid emadega muust karjast. Katsume võtta poegimist kui loomulikku nähtust looma elus. Käime ja märgime sündinud talled, kaalume (et arvestada loomade juurdekasvu) ning tunneme rõõmu.
Ja nüüd on vaja loota, et rohi kiiremini kasvama hakkaks - kõik see tallemeri tahaks minna nurmedele kepslema. Ka karjavalve koerad on tüdinud lauda juures passimisest ning tahaks nautida suvist vabadust.

Küllap see peagi ka juhtub ning siis algab Karula lambakasvatajate ilusaim aeg - vaadata kuidas talled kuppelmaastikul ringi rallivad, päikest ja värsket niidurohtu naudivad ning maastikku kaunistavad.
Hea lambale ja kena meile!
Eelmine
Uhelamba aeg

Lisa kommentaar

Email again: