Karjaga jalutamas

Kahel korral aastas kulgeb mööda Rebasemõisa külateed lambakari, võttes tee mõneks ajaks oma valdusesse ja aeglustades seetõttu pelgalt oma olemasoluga tormakaid kullereid, pakkudes huvitavat vaatepilti mööduda üritavatele turistidele ja sooja äratundmisrõõmu kohalikele, kes parasjagu juhtuvad kas kodupoole või siis just sealt eemale liikuma.
Sügisel liigutakse rahulikult - ei ole väikesi tallesid, kelle järele lambamammad peavad hoolega vaatama. Nood on nüüd suureks kasvanud ja peavad ise vaatama, et karjaga koos püsiksid, sest ema ei torma väikese "mää" peale kohe kohale. Samuti ei ole sügisel suurt kihku teelt kõrvale tormata, sest kõik on kolletunud ja mõnusat värsket rohelist pole lihtsalt enam võtta, mille järgi kevadel ollakse valmis iga hinna eest minema.
Kogenenud põhikarja loomad ilmselt ka juba aimavad varastemast kogemusest, et jalutuskäik viib nad lõpuks lauta - ära sügisvihma alt ja läbilõikavate tuulte käest! Seetõttu nauditakse lihtsalt aasta viimast jalutuspäeva täiel rinnal.
Pealegi oli ju karjamaa niikuinii täiesti lagedaks söödud ja teada on, et laudas juba nälga ei jäeta - no ei! - seda oli ju näha karjamaalegi, et suviti käis traktor ühtelugu põllult põllule ja keeras aga rohtu silopallideks kokku. Suvel magusat rohelist krõmpsutades ei oska lambad nendest kilepallidest suuremat lugu pidada, aga sügisel ja talvel on need imemaitsvad!
No ja lauda kõrval sätivad juba lipsusid otseks nii lleyni jäärad kui meriino jõmm. Lähemate päevade jooksul tulevad ka nemad lauta, et kevadel oleks jälle tallesid ja sagimist ning tõtakat liikumist karjamaale.
Praegu aga on taas kätte jõudmas lauda vaikeluperiood. Naudin.

Eelmine
Mahe lambaliha otse talust
Järgmine
Õueküünal lambarasvast

Lisa kommentaar

Email again: