|
|
|||||||
|
Loengumaterjalid:
Tõud:
|
Dorper on aretatud Lõuna-Aafrikas eelmise sajandi keskel. Senised rasvasabalambad ei suutnud Euroopa turul enam konkureerida ja Lõuna-Aafrika kasvatajad vajasid uut vähenõudlikku hea lihavormiga tõugu. Aretuses kasutati kohalikku rasvasabalammast , pärsia mustapealist lammast (rasvasabaline kõrbelammas Araabiast) ja dorsetit. Teisel
aretussuunal ristati eelpoolnimetatud tõuge meriinoga ja saadi
rohkem valgeid variatsioone. Kujunesid välja mustapealine
dorper ja valge dorper. Ühe nimevariandina pakuti
valgele tüübile välja dorsian, aga jäädi hiljem siiski dorperi
juurde. Hindamise aluseks on samad tõustandardid v.a.
pigmentatsiooni ja värvuse osas. Dorperi tõug näitas peagi, et suudab edukalt sigida ja hästi juurde võtta väga rasketes tingimustes Lõuna-Aafrika kliimas on tavalised pikad kuivaperioodid ja suur kuumus, samas leidub piirkondi, kus esinevad miinuskraadid ja sajab lund. Dorper on nüüdseks tõestanud, et tuleb toime nii Kanada raskes talves, Inglismaa niiskuses kui Uus-Meremaa põuas. Ta pole sööda osas nii valiv kui teised hea kaaluiibega tõud ja on võimeline viljastuma sõltumata aastaajast. Pärsia lambalt päritud viljakus võimaldab dorperil paaruda ka näiteks kaheksakuuliste intervallidega. Dorper talub hästi verdimevaid putukaid ja on teiste lihatõugudega võrreldes haiguskindlam. NB! Dorperit
ei ole vaja pügada. Selle tõu omapäraks on isevahetuv
villakasukas, mis langeb ilma soojenedes ise maha. Villa
vahetamise ajal näevad loomad kentsakad välja, sest pikk vill
säilib seljal tihtipeale veidi kauem kui kõhul. Kõht on enamasti
juba sile, kui seljal turritavad veel pikema villa tordid. Uus
villakasukas on piisavalt pikk, et kaitsta looma otsese
päikesekiirguse ja putukate eest. Samas piisavalt lühike, et
poleks palav. Kõik need omadused on teinud dorperi tõu väga populaarseks maailma lambakasvatajate hulgas. Väga palju on dorpereid Ameerikas, aga ka Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal jne. Viimastel aastatel on dorper jõudsalt levinud Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Lõuna-Aafrikas on dorperist saanud arvukuselt teine tõug (10 miljonit).
Dorperi jäärad kaaluvad enamasti 100-110kg, uted 65-75 kg. Tõugu
iseloomustavad kerged poegimised (paras sünnikaal) ja väga head
emaomadused (piimakus, hoolivus, palju kaksikuid). Dorperi liha
on kõrgekvaliteediline ja lihakeha vormikas. Nende loomade nahka
hindavad kõrgelt nahatoodete valmistajad, sest pärsia lamba geen
annab nahale vastupidavuse ja elastsuse. Eesti esimesi dorperi ristandeid näeb Rõõmu talus juba sellekevadisel poegimisajal. Meil on oma karja uuendamise tarbeks kaks puhast tõugu dorperi jäära Saksamaalt.
|
||||||
|
|
|
|
|||||
|
kodulehte korraldab mats |
|
||||||
