header
           

Avaleht
joon
Meist
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
Kuidas valida lammast
sisujoon

Kuidas osta lammast?

Kuna on loomaostuhooaeg, siis tuli pähe mõte kirjutada veidi sellel olulisel teemal. Need on vaid minu arvamised ja tähelepanekud ning ei ole kindlasti järgimiseks kohustuslikud, lihtsalt annavad ehk mõnda aruainest.

Esimene ja kõige olulisem loomaostu puhul on teada, kas üldse on tarvis looma osta. Tundub lihtne küsimus, aga sageli näeb olukordi, kus ostetud loomaga enam midagi peale ei osata hakata. Lammas on elus ja tema puhul peab olema enam-vähem kindel, et pärast ostu suudetakse talle ka hea elukeskkond tagada.

Teine, sama oluline küsimus, mis tuleks endale esitada, on, et milleks endale lammas osta. Sellest vastusest sõltub suuresti loomade valik, st et millist looma te täpselt vajate. Tuleb endale rahulikult selgeks teha, kas te tahate süüa liha, lüpsta piima, vaatata rohtu näksivaid muruniidukeid, hooldada maid, kasutada villa, anda rohkesti sünnitusabi või veel midagi erinevat. Vahel on loomapidamisel ka mitu eesmärki. Tähtis on õigesti hinnata enda oskusi, võimalusi, vaba aega. Ei maksaks lihtsalt teadmisest, et lammas on nii lihtne loom pidada, endale lambakarja soetada.

Tõu järgi valimine. Mis on tõulamba eelis? Enamasti on tõulamba puhul teada hulk kindlaid omadusi, mida ta enesega kannab. Näiteks mitu talle nad keskmiselt aastas toovad, kui suureks kasvavad, mitu kilo ja mis omadustega villa annavad, kui palju sööta tarbivad, kui head emad nad on. Erinevatel tõugudel kogutakse erinevaid andmeid. Tõulammaste eeliseks on kindlasti see, et kogutavad andmed talletatakse ja kui mälu unustab vanad andmed, siis paberilt saab järgi vaadata ning looma geneetilist väärtust pikalt takkajärgi hinnata. Tõulammaste puuduseks on arvatavasti nende kõrgem hind. Kindlasti on ka mittetõulisi lambaid, kelle omanik väga selgelt teab teile ütelda, missugune ema-ema-ema-ema sellel tallel oli ja kõiki tema põlvnemise iseärasusi seletada. Tõuraamatu pidamine aga aitab need erinevate karjade andmed kokku panna ja laialdasemaid järeldusi teha.

Eestis on juba õige palju tõugusid ning nende täpsemaid eeliseid ja puudusi oskavad kõige paremini teile seletada lammaste omanikud. Siinkohal kirjeldaks mõndasid:

Valgepealised

Eesti valgepealine – kohalik, viimasel ajal jõudsasti teiste tõugudega parandatud, lihasuunitlusega lammas

Teksel – lihalammas, sobilik lõppjääratõug, st kasutatakse tekseli tõugu jäära teist tõugu uttede paaritajana ja saadud talledel on tublisti suurem lihatootlus

Dorset – lihalammas, lihakuselt jääb tekselile alla, aga parandab emaomadusi, st emal lihtsamad poegimised, hoolib järglastest rohkem (*)

Dala – lihalammas Norrast, viljakad ja head emad, eelnevatest paremad koresööda väärindajad, st vajavad vähem viljasöötmist

Islandi lammas – aborigeenne põhja lühisabaline pikavillalammas; parandab koresöödakasutust, emaomadusi

Swifter – pisut väiksem, viljakas ja hea ematõug

Ida-Friisi piimalammas – piimalammas Friisi piirkonnast: viljakad, piimakad, suure raamiga – annavad neid omadusi edasi

Tumedapealised

Eesti tumedapealine - kohalik, viimasel ajal teiste tõugudega jõudsasti parandatud, lihasuunitlusega lammas

Suffolk – lihalammas, sobilik lõppjääratõug, nagu teisedki suured lõppjääratõud, ei sobi hästi esmaspoegijatele

Oksford-daun – lihalammas, sobilik lõppjääratõug

Saksa tumedapealine – lihalammas, sobilik lõppjääratõug

Gotlandi lammas – liha-nahalammas; head emad, head rohusöödakasutajad

Lisaks kasvatatakse vähemal arvul Ahvenamaa lammast, Finnull lammast, Dorperi lammast, Ida-Friisi piimalammast ja kindlasti veel mõningaid, kes ei meenu või keda pole ise näinud.

Ja muidugi eesti maalammas (olgu Kihnu, Ruhnu, Saare, Hiiu, Setu, Mulgi sugemetega), kelle tunnustamine tõuna jõuab loodetavasti lähiajal rahusadamasse. Minu arvates on selline geneetiline mitmekesisus igati säilitamist väärt ja kiidetud olgu inimesed, kes selle omale toredaks hobiks või tööks on võtnud. Ilmsesti sobib ta oma väikese ja mitmetahulise olekuga suurepäraselt lemmiklambaks ja maastikuhooldajaks. Tal on ka oma koht turul nii villa, naha kui lihana.

(* Parandajaomadusi ja muid suhteid on toodud võrdluses eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõuga.)

Eesti Lambakasvatajate Selts (ELAS) tegeleb hetkel eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu jõudlusandmete kogumisega ja tõuraamatu pidamisega. ELAS on kindlasti hea koht nõu küsimiseks lambapidamise vallas. Saate head nõu loomade kohta ja vajalikke kontakte. www.lammas.ee

Kui olete algaja lambakasvataja või alustaja, siis on suurepärane võimalus leida eneste lähedalt mõni kogenum kasvataja ja nõuanded, mis te saate, on hindamatud. Meie kogemus alustajana - ja ka nüüd aastaid hiljem - ütleb, et lambakasvatajad on enamasti abivalmis inimesed.

Kui olete lõpuks otsustanud, et vajate lammast ja teate ka, millist lammast, siis seisate järgmise küsimuse ees – kui palju? See sõltub jällegi teie lõppeesmärkidest. Mingisugune arusaam peab olema nn lõpptulemusest, ehk millisena näeb välja teie VALMIS KARI. Kuhu ja mida te realiseerite jne. Loomade arv sõltub kindlasti teie ressurssidest: aeg, maa, rahalised vahendid. Kohati on mõttekas alustada esimesel aastal pisut väiksemalt ja kui saate kõigega ilusti hakkama, siis teisel aastal laieneda. Olen küll näinud väga suurelt alustajaid, kes sedasi ka toime tulevad, aga on ka palju kogenematusest tekkivaid raskusi ette tulnud. Juhul, kui teil on võtta pidevalt väga hea nõuandja, kellega te kogu protsessi saate läbi arutada ja koos toimetada, siis muidugi on pooled mured lahendatud. Sellist õnne kohtab harva.

Tihti küsitakse – mul on niipalju maad, mitu lammast ma pidada saan? Sellele küsimusele vastamiseks peab esitama vastu päris palju küsimusi:

Mis lambad teil on?

Millise maaga on tegemist (looduslik rohumaa, kultuurrohumaa vms)?

Kas seal ainult karjatatakse või kogutakse ka talvesööt?

Võimaliku pidamistiheduse kohta saab parima prognoosi, kui leiate sarnastes tingimustes peetavate sarnaste lammaste pidaja. Temalt küsitegi.

Mul tuleb siinkohal meelde võib-olla kõige sagedamini esitatav küsimus – kui palju lambaid peab pidama, et hästi ära elada? Mu lemmikvastus on – mitte ühtegi! Aga kui te ei saa ilma, siis on vastus – mõni kuni mõnikümmend tuhat. Mõni seetõttu, et lammas on karjaloom ja reeglina ei tunne ta ennast üksikuna lihtsalt hästi. See ülemine number tuleneb sellest, et on ka taolisi karju olemas ja nende omanikud peavad neid selleks, et ära elada. Tegelikult sõltub kõik muidugi sellest, mida te nimetate hästi ära elamiseks. Kui te olete nii nutikas ja teate seda rahalist summat ning mida te turustate, siis on lihtne teha arvutus ja jõuda vajaliku numbrini. Arvutusel saate appi võtta jällegi mõne spetsialisti sel alal (sobib ka teadlik lambakasvataja, te peate teda vaid tublisti motiveerima). Ma olen näinud ka mitmeid matemaatilisi arvutusi lambakasvatuse laienemise ja tasuvuse kohta, kahjuks lambad ei tunne matemaatikat nii hästi ja ikkagi tuleks oskajalt nõu laenata. Siia üks näide matemaatika puudulikkusest: Lüües tabelis kokku numbrid, et üks utt poegib keskmiselt 1,4 talle, kellest pooled on uted, saame, et sajast utest saab teiseks aastaks 170 utte. Kolmandal aastal on teil juba 279 utte ja neljandal aastal 474,3 utte. Tegelikus elus on teil neljandaks aastaks ehk heal juhul poole vähem uttesid, umbes kahesaja peale. Millest see tuleb? Paljudest asjadest kokku. Kasvõi sellest, et kõik uted ei tiinestu või ei tee jäär korralikku tööd. Või tulevad kiskjad või haigused. Põhjuseid veel palju, aga neid tuleb kriitiliselt hinnata. Kindlasti saab ka teistpidiseid ja palju edukamaid näiteid tuua, aga mulle tundub, et see näide on üsna iseloomustav.

Olles otsustanud, milliseid loomi ja kui palju te täpselt vajate, tuleb neid leida ja valida. Leidmisel aitavad isiklikud tutvused, otsiv pilk, head kõrvad ja nina, internett, ELAS ja muud. Valimisel kuulake, mida räägib teile müüja. Mitte ilmtingimata ei pea kõik müüjad oma loomi vaid ülistama - nad räägivad teile hea meelega ka oma kauba muudest külgedest. Küsivad, milleks te loomi ostate ja mõistavad oletada, kas neil on teile sobivaid pakkuda. Ostmise juurde tasub kaasa võtta ka kogenud inimene. Ma küll võin tuua ka halva näite, kui sõbrad mind oma esimeste lammaste ostmisele kaasa palusid ja pool aastat hiljem avastasime, et ikkagi ühe oina ute pähe ostnud olime☺.

Jälgige kõigi muude asjade kõrval kindlasti ostetavate lammaste iseloomu. Hea oleks, kui te näeksite neid erinevates olukordates. Näiteks karjamaal ilma häirimata, siis kokkuajamisel ja kinnivõtmisel. Kõik see on oluline otsustamaks, kas need loomad teile sobivad. Väga närvilisi ja üle aia kargavaid loomi soovivad vähesed. Kui kasutate näiteks elektriaeda, et takistada oma lambaid kõrval kasvavasse ristikusse minemast, siis on elektrikarjust mittetunnistavate lammaste karjaostmine lausa ohtlik. Niiet olge ise ostmisel kaasas ja vaadake müüja majapidamises pisut ringi ka.

Tervise poole pealt on esmane looma vaimse ja üldfüüsilise seisundi hindamine. Lammas on arg loom, aga see ei tähenda, et ta peaks olema pöörane. Mõistliku käsitsemise korral peaks loomade omanik suutma looma kinni võtta ja teile näidata, tekitamata seejuures vigastusi endale, teile või loomale.

Lambaid on lihtsam püüda sulust, mis on piisavalt suur, et nad sinna ära mahuksid ja piisavalt väike, et nad ei saaks tormama hakata. Toitumuse hindamiseks on välja mõeldud kehakonditsiooni indeks. Täpsema kirjelduse selle kohta leiate, kui jõuate läbi lugeda me lehel üleval olevad loengud. Üldiselt tähendab see looma kompimist ribide tagant selgroo pealt ja seal luude tuntavuse ja lihas-rasvkoe paksuse hindamist. Kõhn utt ei kasvata talle ja kõhn jäär ei karga utte. Tuleb olla tähelepanelik – teinekord on just kõige priskemad uted prisked seetõttu, et nad pole kasvatanud talle.

Oluline on vaadata hambaid – nende järgi saab vanust määrata ja katkiste hammastega lammastega pole sageli hea karja alustada/täiendada. Hädad tulevad ise – pole tarvis neid iseäranis otsida. Hammastest on ka loengus juttu.

Tähtsad on jalad, eriti paaritavate jäärade puhul. Sõratohl ei tohi välja keerata. Liigesed ei tohiks turses olla.

Uttedel peab üle vaatama nisad ja udarad. Nisasid on teinekord rohkem kui kaks, aga see ei pruugi suur viga olla, küll aga on mureks näiteks pügamisel tõsiselt vigastatud nisa. Utt on võimeline ühe udarapoolega tootma küll ligi 80% sellest piimast, mis ta toodaks kahe udarapoolega, aga kaksikute toitmine on ikkagi tugevasti häiritud ja nõrgem tall on selgelt hädas. Vanade uttede puhul tuleb otsida sõlmesid ja muid ebanormaalsusi udarakoes ja nisadel. Selleks tuleb udaraid kenasti vaadata ja läbi katsuda.

Vahel tuleb ette kakssoolisust, rohkem uttedel. Uteks peetud loomal on veidi väiksem häbe, häbemepilu vahelt piilub kliitor, käitub veidi jäära moodi ja tiineks ei jää mitte kuidagi. Sellistel uttedel on kõhuõõnes tavaliselt munandid.

Jääradel peab katsuma munandeid, need peavad olema piisava suurusega, tihked, ühtlased, mõlemal pool sarnased. Selleks tuleb võtta ühte kätte üks ja teise kätte teine munand ning neid paralleelselt katsuda.

Veel üks tähtis küsimus on see, et mitu utte üks jäär paaritab? Oleneb väga paljudest asjadest: paaritusaja pikkus, jäära vanus, jäära toitumus, uttede vanus, loomade tõug. Võib-olla väga ümardatud reegel on, et heas kehalises arengus kevadine jäär sügisel seitsmekuusena sobiks paaritama umbes 30-nd utte. Vana jäär saab hakkama ilmselt vähemalt 70-ne utega. Sellest sõltub, mitu utte ja mitu jäära te saate/peate omale ostma.

Haigustest maksab hoiduda. Üks lahendus on enne ostmist pöörduda loomaarsti poole, kes teid selles küsimuses aitab. Eestis uuritakse tõukarjades lambaid Maedi-Visna haiguse suhtes ja pisteliselt Brutselloosi suhtes. Lisaks teostatakse jääradele Skreipiresistentsuse uuring. Nendest haigustest saate täpsemalt huvi korral lugeda. Maedi-Visnat leidub Eestis uurimata karjades ilmselt üsna laialdaselt. Brutselloosi pole vist veel tuvastatud ja klassikalist skreipit minu teada ka mitte. Need andmed pole ametlikud vaid on minu teadmine. Kui kellelgi on täpsemaid andmeid, olen huvitatud neist teada saama.

Üks oluline asi siia lõppu – parasiidid. Sise ja välis. Kõige sagedasem mure, mis silmale hästi kätte paistab, on raudkärbes. On olnud küll ja küll juhuseid, kus ühe loomaga tuuakse karja raudkärbes ja siis mõne aja pärast tuleb tõrjuda teda juba mitmetel ja ka sadadel. Sellist olukorda tuleks vältida. Küsige oma loomaarstilt rohtu ja vähimagi kahtluse või teadmatuse korral tõrjuge neid parasiite enne uue looma karja laskmist.

Enam-vähem sama jutt käib siseparasiitide ehk usside kohta. Sügavama huvi korral võib lugeda parasiitide kohta käivat loengut me kodulehel.

Edukat loomaostusügist!

Sõnaseletused

Utt – emane lammas

Jäär – isane lammas

Oinas – kohitsetud isane lammas

Ematõug – tõug, mille uted on head emad: viljakad, lihtsad pidada, hoolivad talledest, piimakad. Lõpptoodangu suurendamiseks kasutatakse nende paaritamisel isatõugu jäära või lõppjäära.

Isatõug – tõug, mille jäärasid kasutatakse teist tõugu uttede paaritajatena teatud tunnuste parandamiseks.

Lõppjäära tõug – seda tõugu jäärade järglasi ei kasutata enam suguloomadena vaid realiseeritakse enamasti lihaks

Ants Kuks

Euroopa Väikemäletsejate Karjatervise Kolledzhi resident

loomaarst

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
...

Loe edasi...

joon